See artikkel analüüsib kriitiliselt Richard Dawkinsi teost "Isekas geen", uurides, kas tema sugulaste valiku teooria suudab evolutsioonilist käitumist täielikult selgitada.

Sissejuhatus

Richard Dawkins tutvustas oma 1976. aasta teosega "The Selfish Gene" bioloogiakogukonnale uut paradigmat geenide olemuse kohta. Nagu pealkirigi ütleb, on tema teooria lihtne: "Geeni peamine eesmärk on õitseng (domineerimine geenivaramus) ja see seletab indiviidide isekat ja eksklusiivset käitumist." Enamik inimesi, kes Dawkinsi teooriaga esimest korda kokku puutuvad, seavad selle kahtluse alla, tuues vastunäidetena näiteid indiviidide altruistlikust käitumisest. Dawkins kasutab aga nende altruistlike käitumisviiside aluseks olevaid mehhanisme, et uurida geneetilise isekuse allikat. Nelikümmend aastat hiljem, teaduse edusammudega, on Dawkinsi selgituses ilmnenud palju loogilisi vigu. Nende hulgas on kõige tähelepanuväärsem aspekt Dawkinsi sugulusvaliku teooria. Dawkins selgitab geene jagavate indiviidide vahelist altruismi üsna usutavalt, kasutades sugulussuhte mõistet. Sugulus on näitaja, mis näitab indiviidide geneetilise jagamise astet, ja seda kasutatakse sugulussuhtelise käitumise selgitamiseks. Dawkinsi sugulusvaliku selgitus sisaldab aga palju mittetäielikke aspekte ja on ka arvukalt vastunäiteid. Sellega seoses vältis autor selge selgituse andmist või omaenda mittetäielikkuse tunnistamist. Selle ajaveebipostituse eesmärk on täiendada Dawkinsi selgitust keskkonnadeterminismi abil.

Dawkinsi sugulaste valiku teooria ja selle probleemid

Sugulusvaliku selgitamisel esitab Dawkins selgesõnaliselt oma põhieeluse: geenid püüavad endast võimalikult palju koopiaid jätta. Suguluse (ühe või mitme geeni jagavate indiviidide vahel) osas kirjeldab Dawkins geene puhtalt arvutuslikult toimivate geenidena. Tema meetod indiviidi käitumise geneetilise kehtivuse arvutamiseks on järgmine: kui indiviid sooritab toimingu, hinnatakse kasu + ja kaotused – ning arvutatakse välja kogusumma. Seda nimetatakse netotasuks ja indiviid tegutseb suurima netotasu suunas. Kui saaja ei ole sugulane, arvutatakse selle toimingu kasu või kulu teistele indiviididele nullina. Dawkins mainib suguluse kindlust ja indiviidide eeldatavat eluiga lõpus, tunnistades, et tema selgitus võib olla ebakindel. Ta väidab, et see põhineb hinnangutel ja kogemustel, jättes võimalused avatuks. Dawkins toob sugulusvaliku arutellu ka kindluse ja täpsuse, võrreldes indiviidide suguluse hinnanguid loodusteadlaste omadega. Ta järeldab, et „tõeline” sugulus ei ole nii oluline kui loomade antud hinnangud.
Dawkinsi sugulusvaliku teoorial on aga palju probleeme. Esiteks tugineb see liiga piiratud muutujate hulgale (sugulus, kindlus, oodatav eluiga). Teiseks ei suuda see pakkuda süstemaatilisi ja loogilisi seletusi vastunäidetele. Sugulusel põhineva sugulusvaliku selgitamise alus on vigane. Sugulusarvutus on liiga lihtsustatud. See tugineb ainult põlvkondadevahelistele erinevustele ega arvesta mutatsioone ega mitmesuguseid geneetilisi mõjutusi (arengu algstaadiumis). See tähendab, et kuna inimene ei tea, kui palju tema enda geene on teises indiviidis, ei saa ta ka vastavalt tegutseda. Lisaks tekivad küsimused kindluse osas. Kui geene jagavad isendid lahku lähevad ja kohtuvad pärast pikka aega uuesti, kuidas nad üksteist ära tunneksid? Kuigi inimestel on genealoogia mõiste, puudub see teistel loomadel ja nad tõenäoliselt ei tunneks üksteist ära.
Nüüd jätame need kaks küsimust kõrvale ja vaatame asja uuesti läbi. Näiteks kui vanemad ja järglased on olemas, saab Dawkinsi sugulusvaliku teooriaga seletada järglaste eest hoolitsemist. Aga kuidas saame seletada järglaste hoolitsemist oma vanemate eest? Järeltulijatel pole geene, mida oma vanematele edasi anda, ja vanemate eluiga on lühem kui järglastel. Ometi näeme sageli järglasi ohverdamas end oma vanemate aitamiseks. See pole ainult inimestele ainuomane ja Dawkinsi sugulusvaliku teooria ei arvesta selliste olukordadega. Lisaks ei ole Dawkins andnud vastuseid paljudele teistele vastunäidetele. Üks näide on haudmeparasitism, mida saab vaadelda nii vanema kui ka kasulapse vaatenurgast. Vanema vaatenurgast oleks geenide vohamiseks vajalik võime täpselt eristada oma mune teiste munadest. Ilma korralikult väljaarendatud mehhanismita püsib pettus aga kuni munade koorumiseni. See kujutab endast olulist geneetilist kadu, mis viitab sellele, et geenid ei näita süstemaatilist sugulusvalikut.
Seevastu järglase (ja tegeliku vanema) vaatenurgast on munade valesse pessa panemine kalkuleeritud risk, arvestades munade koorumise võimalust. See ei ole tingimata kaotus võrreldes järglaste enda kasvatamisega. Isegi kui kellelgi on palju järglasi, kujutab munade munemine endast indiviidi ohverdamist ebakindlate järglaste (järeltulijate) nimel, seega puhta isekusega mittejärgimist. See nähtus võiks olla vastunäide Dawkinsi sugulusvaliku teooriale, kuid autor ei suutnud seda märgata ja liikus tundetult arutelust kaugemale. Teine näide võiks olla moraalsed teod. Isegi kui see piirdub inimestega ja isegi arvestades sotsiaalse surve ja hariduse olemasolu, on vaja loogilist tõestust, mitte küsimusest sõnaga "ühiskond" kõrvale hiilida. Aafrikas vabatahtlikuna töötades (eeldades, et isiklikku kasu pole) on ebaselge, millist kasu see oma geenide levikule annab.

Sugulaste valiku teooria täiendamine

Ülalpool uurisime Dawkinsi sugulusvaliku teooria probleeme. See näitab, et indiviidi käitumise selgitamisel ei saa tugineda ainult sugulusele. Sugulusvaliku teooriale tuleb lisada või seda täiendada ka keskkonnaga, milles indiviid elab, et lahendada mõningaid selle puudulikkusi. Individuaalne käitumine tuleneb sugulussidemete ja keskkonnategurite keerulisest vastastikmõjust. Näiteks imprintingu puhul, kus indiviid järgib ja usaldab vanemafiguuri, kes pole bioloogiliselt sugulane, näitab see sündimiskeskkonna tohutut mõju, mitte ainult geneetilise tegevuse tulemust. Inimeste puhul ei saa lapsendamist seletada ainult veresidemetega. Lapsendatud lastel ja vanematel pole ühtegi tilka verd, kuid paljud vanemad teevad oma lapsendatud laste heaks kõik endast oleneva. See on vanemlik armastus lapse vastu, mitte geneetika. Selline käitumine on inimeste ja indiviidide vahel väga erinev, seda on raske kvantifitseerida ja seda ei saa arvutada. Dawkins peab oma olemasolevasse teooriasse lisama kvantifitseerimatud keskkonnategurid. Teisisõnu, kuigi ta suudab oma teooriat säilitada keskkonnamõju puudumisel, nõuab isegi väike keskkonnamõju selle kaasamist.
Lisaks on vaja rohkem uuringuid, et mõista, kuidas keskkonnategurid mõjutavad geenide käitumist. Näiteks erinevate loomaliikide vanemate käitumise või sotsiaalsete struktuuride erinevuste uurimine aitaks tuvastada, kuidas keskkonnategurid mõjutavad geenide käitumist. See täiendaks Dawkinsi teooriat ja aitaks kaasa terviklikumale selgitusele. Lisaks saaks inimühiskondades täheldatud keerulisi moraalseid käitumisviise või sotsiaalseid norme selgitada ka keskkonna ja geenide vastastikmõju kaudu.

Järeldus

See blogipostitus uuris Dawkinsi teooriat ja selle integreerumist sugulusvalikuga. Samuti loetleti tema sugulusvaliku teooria probleeme (arvutuste täpsus, keskkonnategurid) ja esitati vastunäiteid nagu kägu- ehk käokärgamine, adopteerimine ja imprinting, et neid probleeme illustreerida. See viib järelduseni, et Dawkins peab oma olemasolevasse teooriasse lisama keskkonnamõju. Kuigi me ei saa keskkonnamõju kvantifitseerida, võivad tulevased loomingulised järeluuringud selgitada integreeritud käitumisteooriat kvantifitseerimise kaudu. Dawkinsi teooria jääb bioloogiliste uuringute oluliseks aluseks, kuid me peame tunnistama, et see pole ainus viis evolutsioonilise käitumise selgitamiseks. Edasised uuringud täiendavad Dawkinsi teooriat ja aitavad kaasa terviklikuma ja täpsema evolutsioonilise käitumisteooria loomisele.